Salme

11. augustil 1913. aastal nägi Hiiumaal Kõrgessaare vallas ilmavalgust tüdrukutirts, kelle kohta ümbruskonna rahvas peagi võis öelda, et ta on sündinud tantsukingad jalas. Juba kolmeaastasena olid vanema õe kõrvalt esimesed tantsusammud selgeks õpitud. Esimesteks hindajateks said linnast tulnud sugulased, kes arvasid, et tüdrukud tuleks linna “sirkusesse” saata. Siis ei teadnud väike Salme, et see “sirkus” saab tema elutööks. Isa surma tõttu pidi ta 7-aastasena koos ema ja kolme õe- vennaga jätma kodusaare ja asuma elama Tallinna. Siin sai Salme koolihariduse, seadis tantsusamme ja kasvas justkui linnalaps, aga kodutunne jäi. Salme suri 18. märtsil 2006. aastal.

“Meri on minule kõige omasem. Meri ja rannaäärne mets – see on kodu…”

Ott

4. aprillil 1917. aastal sündis Läänemaal Haapsalus Valgemäede peres poisslaps Ott. Lapsepõlves ei paistnud ta silma erilise aktiivsuse ja temperamendi poolest. Kooliaastad tõid aga kaasa võimlemisharrastuse ja huvi liikumise vastu. Hiljem tavatses Ott naljatledes oma harrastuse kohta öelda: “Mõni mees käib kalal, mina teen tantsu”. Ei saanud seda muhedat tantsutaati aga asjaarmastaja õngemehega võrrelda, pigem kaluriga, kes elu lõpuni koos naisega hoolega loomust vedas. Rahvatantsu arendamine kujunes Ott ja Salme Valgemäe elutööks: Salme vedas Kuljust, Ott oli tuletõrjeühingu rahvatantsuansambli Tuisuline juht. Selle eest omistati neile ka teenelise kultuuritegelase aunimetus. Harrastusest sai rääkida vaid sedavõrd, kui on ohverdatud vaba aega ning allesjäänud tantsuarmastus. See ühine armastus neid pool sajandit tagasi tantsupartneritena kokku viis ja siit kõik alguse saigi. Peale oma õpetaja Enn Loorsoo surma tunnetasid Valgemäed oma missiooni eesti rahva ees- hoida kõrgel eesti rahvatantsu mainet ja aidata oma loominguga kaasa selle igakülgsele arengule.
Ott lahkus meie hulgast Manala teele 1989. aasta mais.