Heitsime korraks pilgu TPI rahvatantsuansambli „Kuljus“ poolt läbikäidud teele, piilusime tema loomingulisse „kööki“, tutvusime ansambli repertuaariga ja tantsijatega nii siin- kui sealpool kulisse./…/
Ja kui meie leiaksime nüüd ansambli naispere harjutusruumist toolidele ja laudadele kuhjatud riiderullide, juurdelõikaja kääride alt tulnud või juba kokkuõmmeldud riidetükkide keskelt, siis ei maksaks eriti imestunud olla. Rahvarõivaste probleem, eriti teiste rahvaste rõivaste osas, peaks igale tantsukollektivile olema küllalt tuntud. Seepärst tulebki üsna sageli ennast ise hädast välja aidata ja rahvarõivad oma jõududega valmis õmmelda. Sel teel on mõnegi tantsu repertuaari võtmise küsimus lahendatud ansambli kasuks. Aga kui ansambli soolotantsijad õhtuti kellegi korteris omal käel uut tantsu harjutavad, siis ei tule seda tõlgitseda mitte kui ballettmeistri hooletust, vaid hoopis kui tantsijate lisapanust ansambli heaks.
Aastate vältel on rahvatantsuansamblis tekkinud palju häid traditsioone, mille kohaselt tähistatakse olulisemaid sündmusi ansambli ja tantsijate elus. Nii toimub sünnipäevakingi ja õnnesoovide üleandmine harjutustunni lõpus tušihelide saatel. Sünnipäevalaps tõstetakse õhku nii mitu korda, kui vanaks ta saab. Instituudi lõpetajatele aga kingitakse traditsiooniline „tantsupartner“ – rahvariides nukk.
Abiellujad asuvad esimesed sammud ühisel eluteel läbi ansamblikaaslaste poolt tehtud pulmaväravate. Kuid ega nooriku kojuviiminegi nii lihtsalt lähe. Läbisõitu takistava voo juures tuleb „lõivu“ maksta. Naistepäevaeelsetes harjutustundides on muidugi palju sosistamist ansambli meesperel. Ja kuigi üllatus on juba traditsiooniline, on päevakangelannade rõõm iga kord siiras.
Tähtsamaks sündmuseks ansambli elus on uute tantsijate vastuvõtt. Siingi püüavad vanemad tantsijad oma uutele kaaslastele üht-teist meelepärast pakkuda. Ei puudu ka elevust tekitavad ootamatused. Noortele tuleb vastata „kõrge komisjoni“ küsimustele, näidata oma tantsuoskust jne. Pärast vandetõotuse andmist ja proovikarika tühjendamist kirjutab uus tantsija oma nime ansambli kroonikaraamatusse. Sellest hetkest peale on ta täisõiguslik rahvatantsuansambli liige. Uute tantsijate vastuvõtt toimub tavaliselt ansambli aastapäevapeol, kuhu on kutsutud ka tantsuansambli endised liikmed, TPI lõpetanud. Nii kohtuvad igal aastal kõik, kes kunagi „Kuljuse“ ridades on esinenud.
Heaks traditsiooniks ansamblis on teatrietenduste ja kontsertide ühiskülastused. Vahele ei jäeta ühtki rahvatantsukollektiivi kontserti, olgu need siis külalisesinejad või kohalikud kollektiivid, sest õppida on nendelt alati väga palju. Hiljem toimub kontserti analüüs. /…/
Tantsuhooaeg lõpetatakse võimaluse korral ringreisi ja sellele eelnenud puhke-treeninglaagriga. Laagripäevadel tehakse kokkuvõtteid möödunud hooajast, rajatakse tulevikuplaane ja õpetatakse nooremale rühmale ühiselt vanema rühma repertuaaris olevaid tantse. /…/
E. Vaaks „Rahvatantsuansambel „Kuljus““, 1964