1979 – Armastus kogu eluks

Oli armumine, siis tuli armastus kogu eluks. Kiivas kõige vastu peale „Kuljuse“, ometi elule helget tunnet lisav.

Meie põlvkond tuli ansamblisse nime valimise ajal. Tuli suurte unistustega. Algajaid kohutas kõik: kõrge tase, treeningute tavatult suur maht, esinemisrohkus ja lavade suurus. Ometi jäi peale suur soov saada oma aja parimate hulka. Me pidasime vastu. Omandamise kiiresti olemasolevat – traditsioone, erilist vaimu. Ei tohtinud allapoole minna. Ülespoole küll. Et aastate möödudes sigineb komme noorusaega kullata, ei saa minagi särata läbi. Meie ajal oli kõik parem kui nüüd – olid kõige ilusamad tüdrukud, kõige tantsulisemad poisid, kõige kunstiküpsemad esinemised.

Jätkuks lugejal kannatust, küll kiitjal tinti jätkuks. Aja möödudes tundub, et köögipoolt üldse ei olnud. Ainult tuledes säravad lavad, ilusad reisid, kõlavad aplausid. Kriitilisem mina kisub aga vägisi „Kuljuse“ nüüd vist juba valmiskirjutatud kroonika juurde, et sõrm sellel ainult tõe rääkimist nõutada. Vastutahtmist tuleb meenutada, et tants oli eelkõige ojadena higi proovisaali tolmustel laudadel, oli lihtsamate elementide tüütult lõputu kordamine, valikuta väljanopitud muusikakatkendid tihiti häälest ära oleval klaveril, olid kired, solvumised, vaimustus ja impulssrežiimis õppimine. Aja ja energia kadudes tuli tunne, kuidas muusika voolas sinusse. Veel hulk tööd ja siis hakkas tants ka sinust välja tulema nii, et sütitas sind ennast ja pakkus huvi ka pealtvaatajale. Higilõhn proovisaali jäigi.

Üks meie tolleaegsetest kõrgetest soosijatest ütles: suurte tegude tegemiseks on vaja, et kolm suurt kokku saaksid: aeg, koht ja tingimused.

Aeg oli ülimalt soodus. Teadlikust ja teadmishimulisest noorusest paremat ei leia. Ka kohaga vedas. TPI polnud meie jaoks ainult alma mater, seal võisid ahmida ahneid suutäisi ka kultuuripirukast. Mis tingimustesse puutub, siis meil lihtsalt vedas. Oli suure andega, nõudlik ja visa ballettmeister. Meie Salme! Ei distantsinõudvat „tantsumemme“ nagu Tartus, ei muinsushõnguga „tantsutaati“, nagu kuuldud Tallinnas. Teeneline kultuuritegelane Salme Valgemäe oskas meie jaoks olla lihtsalt Salme. Oli väljaspool tantsutundi meie seas Meie. Oskas meid usaldada.

Instituuti lõpetades liikus meie seas ka mõte lahkuda võimete tipul, et „tipukohad“ ansamblis oleksid vabad uute tippude jaoks. See moment on raske ballettmeistrile mõlemat pidi: kuidas saada lagi „uutega“, kes veel ei oska, või kuidas hoida „vanadega“, kes enam ei oska?

Tulime 1962/63, läksime erinevatel aegadel, igaüks oma „tippu“ tunnetades.

MEIE nimel vilistlane TOOMAS MÜRK „Kuljus kolmkümmend erileht“, 1979