Oli aasta 1986, kui Nõukogude võim oli veel täies jõus ja NSV Liidu järjekordseid kultuuripäevi Jaapanis saadeti esindama ENSV kultuuri delegatsioon. Nagu ikka moodustas grupi põhituumiku Estonia teatri esisolistid ja -baleriinid ning lisaks valik rahvuskultuuri pillimeeste ja tantsijate näol. Seekord osutus valituks ka üks Kuljuse tantsupaar Liliani ja Valdeku isikus.
Reis algas rongisõiduga Moskvasse ning sealt edasi 11 tundi lennusõitu Tokiosse. Kuna oli tegemist kultuurievahetusega riiklikul tasandil, siis oli ka Jaapani poolne vastuvõtt väga kõrgel tasemel. Reis oli äärmiselt huvitav ja muljeterohke, samas küllaltki pingeline, kuna kontserte oli 1-2 päevas. Käisime Hokkaido saarel, külastasime ainusid, ronisime kuumade geisrite juurde, tutvusime paljude jaapanlastega (ka ühe seal elava eestlasega), saime osa jaapani imepärasest kultuurist nii laval kui tänavapildis.
Esimest korda sõime elavaid austreid, ussinahka topitud riisi, konnaliha, kiivisid jne. Tõelise elamuse ja samal ajal märja mälestuse jättis ilma kraanideta dušš. Sel ajal ei osanud unistadagi sellisest tehnoloogilisest imest, et ilma nupule vajutamata endale vee kaela saad. Hotellitoad olid täismugavustega, reeglina ühesed luksnumbrid.
Ühel päeval oma toas telekast jaapani keelseid uudiseid vaadates, hakkasid külmajudinad üle kere jooksma, kuna näidati Tšernobõli tuumaavariid. Ekraanile tõusis Ukraina kohal nagu aatomipommi seen ning liikus üle Balti maade. Kuna midagi sisust aru ei saanud, siis oli jube tunne, kas ongi enam kuhu tagasi tulla. Õnneks jõudsime ilma igasuguste viperusteta oma tohutute elektroonika ostude ja kingituste pagasiga koju tagasi, kus osa rahvast ei olnud radiatsoonist kuulnudki. Kogu reisi endapoolseks maksumuseks kujunes siit kaasaostetud suveniirid.
Valdek Järvpõld