USA Lääneranniku Eesti Päevad (LEP) on üks vanimaid regulaarselt toimuvaid väliseesti üritusi ja samuti üks suuremaid Ameerikas toimuvaist Eesti festivalidest. Üritus toimub kordamööda mõnes lääneranniku linnas. Esimest korda toimus 1953. aastal San Franciscos. Päevade kavas on loengud, spordiüritused, laulu- ja tantsupidu, teatrietendused, üritused nii lastele kui ka noortele. Üle kõige tuntakse rõõmu koosolemisest vanade ja uute sõpradega ning sidemetest, mis on sealseid eestlasi koos hoidnud homogeense rahvusgrupina. Kodumaalt tulnud külalisi võetakse alati väga soojalt vastu. Kuljuse vilistlasrühm on LEP päevadel käinud kolmel korral (1999 Los Angeles, 2001 San Francisco ja 2007 Los Angeles). Suured tänusõnad peame siinkohal ütlema meie endisele tantsijale Eevele, kes elab nüüd Los Angeleses, ja tema emale Hellele, kes oli aastaid Los Angelese Eesti Maja perenaine. Eesti Maja oli meile koduks, proovisaaliks ja ka klubiks, kus väliseestlastega mõnusalt aega veetsime. Esinemised läksid alati hästi ja rahvas juubeldas. Ülo Luhti humoorikad ning südamlikud sõnavõtud meenutasid kauget kodumaad ja tõid paljudele pisarad silma. Meid oodatakse seal alati. Toredad on olnud kohtumised Eeve juhitud rahvatantsurühmaga „Cypsid“, kes esinesid ka möödunud tantsupeol Eestis.
Nii kaugele sõites pole mõtet piirduda ainult ühe linna vaatamisega. Üüritud väikebussiga tehti alati väljasõite ümbruskonda.
1999. a sõitis meie üheksaliikmeline seltskond läbi üle 3000 kilomeetri; San Francisco, Los Angeles, Hollywoodi mägi, filmistuudio Universal stuudiod, San Diego. Bussi võimsust sai testitud ka Los Angelese ümbruse mägedes, preeriates ja soolajärvel, kus kiiruskatseid said teha ka need, kel sõidukogemust väheks jäi.
2001. a San Francisco LEP päevadele sõit toimus jälle Los Angelese Eesti maja kaasabil. Üürisime bussi ja sõitsime mööda Vaikse ookeani maalilist rannikut San Franciscosse. Pärast sealseid pidustusi saatsime rahvariided kohalikega tagasi Eesti Majja, pakkisime kaasa hädavajalikud asjad (sest 15 kohaline buss pidi mahutama 14 inimest ja pagasi) ning tegime kuue päevaga ringreisi sealses osariigis. Külastasime Yosemite rahvusparki, nägime võimsaid sekvoiasid (vanim känd oli üle 4300 aasta vana), ületasime Tioga Roud-il mäekuru (3031 m üle merepinna), et saabuda Surmaorgu, mis on 85 m allpool merepinda ja kus temperatuur varjus oli +49 0C. Kaks põnevat ööd ja päev kulus märkamatult Las Vegases. Edasi viis meid teekond Zioni rahvusparki ning järgmisel päeval oli meil võimalus imetleda päikeseloojangut Grand Ganjoni nõlvadel. Tagasiteel Los Angelesi pakkus teravaid elamusi ajalooline mägitee Rout-66. Nalja, lusti, ilusaid kuid ka teravaid elamusi jagus kogu 4160 km pikkusel teekonnal.
2007. a reisil tutvuti põhjalikult New York`ga. Kolme päevaga õnnestus 30° kraadises kuumuses üle vaadata kõik linna tähtsamad vaatamisväärsused. Korraks põigati Kanadasse, et Niagara juga vaadata ka sealt poolt. Pärast pidustusi Los Angeleses pakkis kümneliikmeline seltskond kohvrid, et nädalaga läbida üle 3000 km California, Nevada, Arizona ning Utahi osariigi mägesid ja preerijaid, saatajaks 40 – 50–kraadine kuumus. Külastati Las Vegast, Hooveri tammi, Dead Valleyt, Red kanjoni ja Bruce kanjoni ja Arche rahvusparki. Navajo indiaanlaste juures Monument Valleys tutvuti indiaanlaste pakutavate suveniiridega. Käidi ära ka Grand Canjoni serval ja ning treeniti õrnema sugupoole häälepaelu Route 66 karmidel mägiteedel. Tagasilennul külastati ka Islandit. Kuigi geisrid purskasid 22 meetrit kuuma vett taeva poole, oli õhutemperatuur ainult 80C (lennukisse istuti 300 kraadises kuumuses). Sinise Laguuni auravas vees ujudes tundus aga vesi tulikuumana. Vilistlaste motoks saanud lause „Tehnilised vajakajäämised korvatakse entusiasmiga“ kehtib peale esinemiste ka kindlasti reisidel, sest vaatamata kõikvõimalikele äpardustele ja ebaõnnele on ikka ja jälle ilusti koju jõutud.
Reisielamused pani kirja Tiit Kivistik.