Septembrikuu esimese nädala lõpul istus Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus rongi peale, et alustada sõitu kaugetesse Venemaa avarustesse – täpsemalt Siberisse. See oli omamoodi väljakutse meie kõigi jaoks: kuigi olime korduvalt Venemaal käinud, siis nii pikka sõitu ei olnud meist keegi varem kogenud. Aga nagu rahvatantsijad ikka, naerusui ja optimistliku meelega mahutasime endid Balti jaama perroonilt kenasti oma rahvariiete ja muude kompsudega erivaguni viide kupeesse ja sõit Tomski suunas võis alata! Põnevaks tegi sõidu asjaolu, et kogu tee olime ühes vagunis, mis eri rongide sappa haagiti. Oli mõnevõrra kõhe, kas kusagil meid maha ei unustata, kuid etteruttavalt võin nentida – õnneks mitte! /…/
Kolmapäeva hommikuks jõudsime Tomskisse. Meid sõidutati kahe armsa “Naksitralli bussiga“ Rubiini hotelli. Need bussid olid tõepoolest vaatamisväärsused: selliseid istmekatteid ja pitskardinaid pole enam ammu näinud. Lisaks olid istmed paigutatud nii, et peaaegu iga reisija sai oma suunas aknast välja vaadata. Kolm päeva meid truult ringi vedanud bussid olid väga töökindlad ja kordagi katki ei läinud, isegi Kasekese külla, 200 km kaugusele Tomskist ja sealt tagasi, jõudsime viperusteta.
Kogu meie aeg oli tihedalt sisustatud: päevas oli vähemalt kaks esinemist ja kuna vahemaad erinevate esinemis- ja söögikohtade vahel olid suured, siis kujunes meie aeg väga tegusaks ning hotelli jõudsime alles hilistel õhtutundidel. Esinesime kultuurimajades, koreograafiainstituudis, ülikoolides, muuseumides. Koos teiste artistide, lauljate Peeter Kaljumäe, Heli Vahingu, Teo Maiste ja mustkunstnik Erich Udrasega põimisime oma etteasted tervikuks ja andsime suhteliselt pika kontserdi. Mõne etteaste osana tutvustasime eraldi ka Eesti rahvariideid: igal tantsijal oli seljas erinev kostüüm ja meie kunstiline juht Marina Kuznetsova selgitas iga piirkonna rahvariide tähtsamaid detaile ja eripära. /…/
Väga südantsoojendav oli külaskäik Siberi Eesti külla Kaseke. Sealsed inimesed võtsid meid vana vene kombe kohaselt vastu küpsetatud suure leivaga, millest igaüks endale tüki murdis. See näitavat võõrustaja häid soove küllakutsutute suhtes ja seda kommet nimetatakse Venemaal hlebosolstvo. Kui leib söödud, andsime Kasekese kultuurimajas kontserdi. Väike saal oli täis nii vanu kui noori inimesi. Rääkisime kohalike eestlastega, nüüdseks juba üsna vanaks jäänud Kasekese küla elanikega, kelle hulgast kaks vanadaami märkisid, et nad on seitse korda Eestis käinud, aga alatiseks tagasi tulema nad enam ei hakka. Heli Vahingu ja Peeter Kaljumäe esitatud “Saaremaa valsi“ saatel keerutasime külarahvaga ka “Perekonnavalssi” ja lõpetasime oma esinemise “Kaera-Jaaniga“, mis läks rahva rõõmujoovastuse saatel kordamisele. Kahjuks oli meie ajakava taas kord nii tihedaks aetud, et seetõttu ei saanud me külas pikemalt ringi vaadata ega rahvaga suhelda. Väga südamlik oli see kohtumine sellest hoolimata, pisarad olid silmanurgas nii kohalikel võõrustajatel kui ka meie delegatsioonil, sest kõigist õhkus siirast soojust ja heatahtlikkust üksteise suhtes. /…/
Kristi Ilves „Mente et Manu“, 2008