Rända, me tants, löö avali värav, vii endaga kaasa me rõõmud!
Iseendast ja oma tööst on kõige raskem kirjutada. Kirjutada just nii, et see poleks enesekiitmine ega ka virisemine ja sellest saaksid aru needki, kes rahvatantsuga ei tegele. Ja ärgu keegi solvugu tema kapsaaeda visatud kivi pärast, vaid püüdku hoopiski vaadata, kuidas mõnda asja paremini saaks korda ajada.
Pikki aastaid on kirjutatud ja räägitud „Kuljuse“ „oma näost“, mille all on mõeldud head tantsutehnikat, pehmet, südamlikku ja lüürilist joont ning täpselt sooritatud põhisamme ja repertuaari omapära. Kas see „oma nägu“ on säilinud ka nüüd (1974. aastal oli ballettmeistrite vahetus), kui ansamblit juhatab noor, suurte kogemusteta juht? Midagi kindlasti on jäänud! Midagi on aga teisiti, mis on ka loomulik, sest juht on ju ikkagi teine.
Ansambli „oma näo“ loob eelkõige juhi vaatenurk tantsule (mille eelkäijaga leian ühiseid jooni) ja repertuaar.
Kõik eelmise ballettmeistri, Eesti NSV teenelise kultuuritegelase Salme Valgemäe (koos sama tiitlit kandva abikaasa Ott Valgemäega) loodud tantsud sündisid ansamblis ja tantsiti kuulsaks ansambli poolt. Kui palju on neis tantsudes lüürikat, sügavmõttelisust ja huumorit! Praegu ansamblil oma kindlat repertuaari sel kujul ei ole (oma tants(ud) on uuel juhil veel loomata). Repertuaari alal käib alles suur otsimine. On proovitud nii üht kui teist autorit. Rohkem on praegu kavas Kai Leete tantse. (Võib-olla sellepärast, et Valgemäede tantsud on liiga värsked uuesti avastamiseks.) Oleme proovinud ka vanu unustusse vajunud tantse taaselustada ja sealt viimaste aastate parim kordaminek – Kai Leete (E. Arro) „Kiigel“. /…/
/…/ Kui teatud hulk probleeme (ruumide, saatjate, esinemisvõimaluste otsimine jpm) ei lasuks kõik ballettmeistri õlul, siis oleks ehk loomingulise töö proovijaidki rohkem. Ka treening on loominguline: vabastada tantsija tööpäeva muredest, rakendada ta energia ja emotsioonid liikumisse, et ta võiks rahuldust tunda nii pinge maandamisest kui ka füüsilisest väsimusest. Selleks peab ansamblijuhil väga palju anda olema. Aga kui päev kulub peamiselt pisiasjade (neist algavadki suured) ajamisele ja lõpuks poolväsinuna tundi jõuad, kandub see paratamatult üle tegijaile. Värskena, väga värskena peame me tundi minema, et nakatada tantsijaid elu- ja tantsurõõmuga, neid kõikeunustavalt tantsule tõmmata. Paraku on aga küllalt kultuurijuhte, kes mõtlevad, et balletmeistril on ju päev vaba, magad kella kümneni, kui tahad. Kuid me tuleme töölt ju alles südaööl!
Suur(isegi peamine) tähtus on repertuaarivaliku, mille peale vist küll kõik ballettmestrid raiskavad kogu suve. Ja küll oleks hea, kui kultuurijuhid suudaksid enne seda, kui ansambli repertuaariplaan tuleb esitada, teada anda, missugustest suurüritustest ja milliste tantsudega tuleb osa võtta, et ei tekiks olukord, kus meil on repertuaar aastaks välja valitud ja siis pakutakse veel 4-8 tantsu lisaks. /…/
Repertuaaris on „Kuljusel“ alati olnud põhiliselt eesti tantsud ja just nendega on saavutatud häid tagajärgi. Ja nii see vist peabki olema, sest ega me teiste rahvaste tantse ka ülimal püüdlikkusel ei ole suutelised tantsima nagu peremehed ise. Läti NSV teenelise Riia Polütehnilise Instituudi rahvatantsuansambli „ Vektors“ ballettmeister U. Štein ütles Arhangelskis XI ülemaailmse noorsoofestivali raames korraldatud ülevaatusel “Kuljuse” tantsitud H. Suna “Piebaldzeni” kohta „Väga puhas, ääretult täpselt sooritatud põhisammud, selge joonis, kõik on väga hea, – kuid midagi jääb puudu.“ See „midagi“ ongi see, mida on väga raske teiste rahvaste tantsudes tabada ja sellepärast olen arvamusel, et rahvaste tantsudega tuleks küll kodulava reprtuaari rikastada, et arendada sellega ansambli tantsutehnikat ja võimaldada tundma õppida teiste rahvaste loomingut, kuid põhiline olgu oma, kui vabariiki väljaspool esindada.
Repertuaari mitmekesistamise ja omanäolisemaks muutmise huvides oleks vaja kutsuda ansamblile tantse õpetama autorid ise. Meil aga puuduvad (või on väga väikesed) võimalused neile komandeeringuraha ja töötasu maksmiseks. Selline võimalus tagaks igale tantsule autoripoolse mõtte ja väljenduslikkuse, täpsuse, mis rikastaks ansambli nägu, sest ühe inimese poolt õpetatud tantsud jäavad paratamatult ühenäolisemaks. Vastavatel isikutel ja asutustel, kes on seotud uue ansamblite põhikirja väljatöötamisega (jutud sellest käivad aastaid), tuleks see küsimus südameasjaks võtta ja lõpuks korda ajada. Kui on olemas tore repertuaar ja tantsuvõimeline kollektiiv, siis on tarvis ainult esinemis- ja sõiduvõimalusi.
Mida tähendab sõit – kas või Nuustakule… Esiteks rohkemat tööd, eneseandmist, kokkuvõtmist, kõige väljapanemist. Teiseks on sõit suure kasvatusliku ja kollektiivi ühendava tegurina väga tähtis, kuna igapäevases treeningtöös ei puutu erirühmad omavahel peaaegu üldsegi kokku.
Viimastel aastatel on „Kuljusel“ olnud palju ühiseid üritusi-sõite koostöös ELKNÜ Keskkomiteega. Oleme käinud agiitreisil Tuula, Brjanski, Smolenski oblsti suurehitustel, Leningradis rahvusvahelise kohtumise „Oktoober ja noorus“ lõppkontserdil, Arhangelskis XI noorsuufestivali ülevaatusel ja Bulgaaria RV-s, kus „Kuljusel“ tuli meie vabariiki esindada. (Möödunud aastal anti „Kuljusele“ üleliiduline komsomolipreemiaga.)
Töid ja tegemisi on „Kuljusel“ viimasel ajal jätkunud. Kaks viimast hooaega on lõppenud alles augustikuu lõpupäevadel. Kui ainult ei kahandaks hoogu ansamblist mitte sõltuvad asjaolud, nagu kindlate treeninguruumide ja oma esinemiskoha puudumine ja auto kontserdireisideks… Kuid et oleme noorte (tudengite) ansambel, saabki trotsitud kõiki raskusi ja maksku mis maksab ansambli head nime kõrgel hoitud.
Ees ootab (nüüd juba käib) 30. hooaeg – juubelihooaeg! Juubelikontsert – see on ju ansambli kokkuvõte viie aasta tööst ja sedakorda ka hinnangu andmine viimase aja tööle.
Ootame kõiki rahvatantsuhuvilisi meie juubelikontserdile ja loodame, et keegi ei pea pettunult lahkuma.
Ülo Luht
Ballettmeister
“Kultuur ja elu”, 1978