Eile esmaspäeval 24. augustikuu õhtupoolikul sai alguse uus ja huvitav ehk traditsiooniline üritus Tudengielu Avalöök.
Idee oli rebastele korraldada omamoodi orienteeruv seiklusmäng, mis tutvustaks TTÜ kampust ja organisatsioone ning aitaks neil natukenegi paremini kohastuda uue elukeskkonnaga.
Nagu korralikule kuljuslasele kombeks, oli meie paremik juba pool tundi enne starti kohal. Kõikidele osalevatele organisatsioonidele oli ette nähtud oma punkt, kus võeti rebaste punt vastu, jagati kätte ülesanne ja samal ajal tehti võimalikult palju reklaami, tuues esile organisatsiooni parimad palad. Kuljus sai endale parima võimalikest punktidest, naljatades võiks isegi öelda, et meil õnnestus olla TTÜ visiitkaardiks :). Asusime täpselt TTÜ ees ja kogu liiklus, nii võistlevad kui ka mittevõistlevad grupid, said oma osa reklaamist kätte.
Sättisime end siis aegsasti paika, panime laua ja voldikud valmis, lükkasime plaadimängijale hääled sisse ja pidu võis alata. Ja ega palju aega mööda läinudki, kui need massid hakkasid kogunema ja kogunema ja kogunema. Vahepealt tekkis lausa hirm, et kas tõesti on start siit meie juurest… kas me ikka mahume kõik siia ära ja kuhu me siis lava teeme?! Õnneks selgus peale korrigeerivat telefonikõnet, et rebased ei ole veel topograafiat deklareerinud ja algus on ikkagi staadionil, mispeale üks kõvahäälne kuljuslane viisakalt kõiki koheselt informeeris ja staadionile saatis. Kui raske see orienteerumine ikkagi olla saab? Samas, kui algus ka juba leidmata jääb, siis tuleks vist keegi magamiskottide järele saata, et end ööseks sisse seada:) Kiire meenutus oma esimest tudengiaastast – alguses oli isegi II korpusest VI korpusesse jõudmine minu jaoks üpriski keeruline, korra olen ka ära eksinud, sest nii palju noori näolappe ju kõik kohad täis.
Kell oli juba pikalt üle kuue, aga esimestest punktijõudjatest ei olnud ikka veel haisugi. Meil oli aga ilma selletagi lõbus, sest õige kuljuslane suudaks ka üksi metsas tantsides endale rõõmu valmistada. Meid õnneks oli mitu ja kõlarist muudkui kostis… Käin ümber küla ringi, käin ümber küla ringi… Ja siis nad saabusid – alguses hanerivis ühe meeskonna kaupa, seejärel liiklus paranes ja ühel hetkel oli isegi kuus meeskonda korraga kohal. Kõigile jagati rõõmsalt paber ja pastakas pihku ning ülesandeks oli loetleda võimalikult palju eesti rahvatantse. Esimestena saabunud võistkonna neiu täpsustas kohe, et kas ainult rahvatantse või võib autoritantse ka… see lõi natuke pahviks… kohe nii osav… pane aga kõik kirja. Professionaalsemad grupid suutsid isegi tähestikulises järjekorras rahvatantse loetleda ja parimad said 27 õiget kirja. Eks tänapäeva tipikas on karastunud ja suudab kiirelt reageerida ning abivahenditega osavalt ringi käia. Ühe rahvatantsuna mainiti isegi "rahvatants" ära 🙂 Teise ülesandena pidid rebased esitama ühe jupi vabalt valitud rahvatantsust. Ja sealt see huumor pihta hakkaski. Nalja oli palju, sest erinevaid stiile ja loomingulisi lähenemisi oli mitmeid. Lihtsalt võrratu oli vaadata, aga kuidagi kirjeldada ei oska, raske on neid pärleid sõnadesse seada, seda peab ise nägema! Populaarseimateks valikuteks osutusid Kaera-Jaani, Oige ja Vasema ning Kes Aias modifikatsioonid, aga parimad loomingulised pärlid olid Kepitants, Güprok/kepitants, Ingliska (mis nii mõnegi noormehe mõtlema pani ;)), perekonnavalss, Jaani-Räpp, konnadetants ja palju muud… Lihtsalt suurepärane õhtu suurepärases seltskonnas ja palju huumorit. Hoian pöialt ja loodan, et kohtun Teie kõigiga!
Kohtumiseni siis… Seitsmendal Septembril kell Seitse TTÜ aulas😉
Rahvatantsuansambel Kuljus ootab Teid!