24. septembri varahommikul külmast ja kargest Tallinnast alanud auto-lennu-bussi-rongireis kestis kokku ligi 16 tundi, kuni jõuti saunakuuma Itaalia rannalinna Riccionesse.
„Le spiagge d`Italia II International Folklore Festival“ võis alata. Seltskond oli enam kui kirju – festivalil osalesid lisaks eestlastele tantsijaid-lauljaid Bulgaariast, Leedust, Portugalist, Kreekast ja Rootsist. Festivalipäevadel tantsijatele armu ei antud, aga tänu juhendaja Ado poolt lõõskava päikese käes läbi viidud trennide tempokusele ja intensiivsusele jäi meil aega ka läheduses asuva San Marino avastamiseks ja rannamõnude nautimiseks.
Kuljuse tantsijad andsid endast festivalil esinedes maksimumi! Publiku ovatsioonid pärast lõputantsu Kaera-Jaan aga olid seda vaeva väärt. Väljendeid bravo ja bravissimo kõlas ohtralt ning tõlget need vist ei vaja. Kohalik publik elas kenasti meie esinemistele kaasa ning kindlasti oli oma osa ka Lee tantsijate ergutushüüetel. Kõigil kontsertidel hoidsid eestlased kokku ning oma kaasmaalaste etteastete ajal kõlas eestikeelne ergutuskisa tihtipeale kõveminigi kui kohalike oma. Kuljuse esinemisega jäid väga rahule ka korraldajad, kes võtsid meilt lubaduse järgmisel aastal kindlasti tagasi tulla. Arvestades meeldivat vastuvõttu ning väga hästi sujunud korralduslikku poolt ei oleks kellelgi sealviibinutest kindlasti midagi selle vastu.
Lisaks tantsimisele mahtus reisi sisse ka meelelahutuslikku – külastasime Rimini linna ning samuti sai üheskoos avastatud moepealinna Milano vaatamisväärsusi. Väisamata ei jäänud ka maailmakuulsate disainerite butiigid. Kui Ricciones veedetud aja jooksul hoolitsesid festivalikorraldajad selle eest, et toidusedelis oleksid põhja-eurooplastele sobivalt ka kartul ja liha, siis just Milanos said ära proovitud kuulsad Itaalia pitsad.
Varahommikune lahkumine Milanost oli nukker ning olen üsna kindel, et kõigil meist jäi tükike südant Itaaliasse maha. Aga mälestused sellest suurepärasest reisist ning parimast seltskonnast jäävad kindlasti pikaks ajaks meelde. Kuni järgmise korrani kindlasti.
KATRIN ERNITS