1973 – Henn Tiiveli monoloog

Imelapssujaladonnagukeedetudmakaronidkassaeisaaomaselgasirgeksajadamis seesullemaksabkanapojakenemissasinnatüdrukujuurdelähednagusitahunnikujuurde…

Muusikalise fooni eest hoolitseb Lia ning liikumisrühm, ühtlasi ka inspiratsiooniallikas sellele mahlakale tekstile oleme loomulikult meie- “Kuljuse” tantsijad. Puisete jäsemetega on liiga palju tegemist, et punastamiseks-kahvatamiseks aega üle jääks. Pealekauba ei tohi kaduda naeratus – vähe sellest – tuleb lausa särada: TANTSIMINE ON SUUR RÕÕM!

Kui ükskord õhtule saab, on unne nagu oleks äsja rehepeksumasinast välja tulnud.
Nii 3x nädalas à 3 tundi oma vabast tahtest, fanaatilise visadusega.

AGA “KULJUS” PÜHITSEB ÜKS KORD OMA VEERANDSAJA JUUBELIT!

Veel enam omadusi ja andeid kui fanaatiline visadus, nõuab aastapäeva organisatsiooniline külg. Erilise “võlu” peo ettevalmistamisele loob kurb tõsiasi, et raha ei ole. Selle nappuse all oleme varemgi kanatanud, kuid nüüd kummitab rahapuudus eriti hirmsalt.

Plaanid on meil küllalt tagasihoidlikud, kui arvestada, et oleme staažika suutkooli staažikas isetegevuskollektiiv.

Tahame “Kuljusest” kirjutada väikese raamatu, uuendada oma kavakaante tagavara, välja anda keraamilised mälestusmedalid, valmistada “Kuljuse” embleemiga vimplid. Ja see ongi kõik. Edasi on vaja välja töötada optimaalne tegutsemisplaan, et minimaalsete vahenditega saavutaksime maksimaalse tulemuse.