Miks vastlapäev juba ammustest aegadest nii eestlastel kui ümberkaudsetel rahvastel rohkem meelelahutuste kui töödega seoses on, tuleb küllap teadmisest, et peagi saabub kevad. Katoliku kirikukalender aga kuulutab pikka paastuaega. Vastlapäeva nimetuski viitab paastumisele (vrd. saksa k. fasten – paastuma). Paastuaeg tõi kaasa lihatoitudest loobumise (siit tuleneb nimetuslihaheitepäev – liha “heideti ära”. Enne lõbustusteta paastuaja saabumist tasus seda enam meelt lahutada.
Talurahvas pidas lugu liulaskmisest põhjendusega: mida pikem liug, seda pikemaks kasvab suvel lina. Tavanditoiduks olid oa- või hernesupp ja seajalad, paljudes piirkondades karask, hilisemal ajal pannkoogid, veel hilisemal ajal, 20. sajandi esimesel poolel, levis vahukoorega kakukeste – vastlakuklite komme. Lõuna-Eestis on vastlapäeva ka pudrupäevaks nimetatud. Soolaubade kohta öeldakse tavanditoite pakkuvates lasteasutustes, et lapsed on pettunud, kuna need pole šokolaadist. Nööbist valmistatud vurriga aga lepitakse hästi, seda on ka hõlpsam valmistada kui seajalakondist vurri. Sageli kuulub vurritõmbamise võistlus vastlapäeva tähistusse ka täiskasvanute seas.
Vanasti oli enamik talviseid kodutöid sel päeval lausa keelatud, kuid soovitav oli juukseid lõigata ja sageli kammida, et need oleksid läikivad. Päeval tehti vastlasõitu, käidi ka külas, õhtu veedeti üheskoos tantsu lüües.
(http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rk_tahtpaevad/rk_talv/rk_vastlapaev)