Rahvatantsuringkondades liikuvate inimeste jaoks on Kuljuse nimi tuntud juba aastakümneid. Nii mäletame meiegi Kuljuse nime kõlamas juba üsna oma tantsijatee algusest. Sügavam huvi Kuljuse tegemiste vastu sai alguse umbes 5 aastat tagasi ja oma sõpradeks võime Kuljust pidada Tuurit-Tuuriti loomisest saadik ehk siis 2008. aasta algusest.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis sai kõik alguse Kuljuse meestest. See võis olla 2003. aasta Maie Orava võistutantsimisel, kus nii mõnegi meie naistantsija mällu talletus pilt noortest mehelikest ja jõulistest Kuljuse meestest, kelle suurepärase tehnikaga emotsioonideküllane tants vallutas vähemalt naissoost publiku südamed. Veidi hiljem avastasime, et Kuljuses tantsivad ka kergejalgsed ja graatsilised tütarlapsed, kellelt oleks meie tüdrukutel nii mõndagi õppida.
Sealt alates oleme me Kuljusega lõbusalt aega veetnud mitmetel Lihaselõdvestustel ning nautinud nende tantsu lugematutel kontsertidel ja võistutantsimistel. Kuljuse säravad, tehniliselt puhtad ja emotsionaalsed esinemised on olnud meie rühmale suureks eeskujuks. Mõnes mõttes võib öelda, et kui poleks Kuljust, siis poleks tekkinud ka Tuurit-Tuuritit. Kuljus andis meile jõudu tahta midagi enamat, mitte leppida keskpärasusega, vaid teha kõvasti tööd, lihvida oma tantsuoskusi ning leida omaenda isikupärane nägu.
Samas on Kuljus ka punt ülitoredaid inimesi, kellest nii mõndagi on meil au oma heaks ja armsaks sõbraks pidada.
Eriti tänulikud oleme me Märt Agule, kes on meid mitmel korral nõu ja jõuga aidanud – näiteks leidsime Märdi soovituste kaudu oma armsa tantsuõpetaja, Eneli Rüütli.
Üks, kaks – Tuurit-Tuurit, kolm, neli – elagu Kuljus!